Tööstusdisainer Lauri Hirvesaar: pakirobotite juurest akadeemiasse

12.05.2025

Tööstusdisaini lugude sarja tarbeks tegime intervjuu ka Eesti toote- ja tööstusdisaineri Lauri Hirvesaarega. Tema loominguga on kokku puutunud kõik inimesed, kellel on olnud vaja pakiautomaatidest pakke võtta või neid kellelegi saata. Täna on Lauri Hirvesaar EKA külalisdotsent ja tööstusdisaini suuna juht.

Foto: Lauri Hirvesaar

Oled tööstusdisainerina olnud kuulsate pakiautomaatide üks loojatest – kas oled nende autor või kuidas sind nimetada võiks? Kuidas tööstusdisaineri karjäär alguse sai?

Kui rääkida pakiautomaatidest, siis see lugu ulatub minu magistriõpingutesse Eesti Kunstiakadeemias. Olen tootedisaini eriala vilistlane ning osalesin tudengina ühes koostööprojektis, kus Cleveroni asutajad otsisid disainilahendust uuele pakiautomaadi mudelile. Tol hetkel olid Eestis juba olemas sama seltskonna loodud SmartPOSTi kapid, kuid Cleveroni meeskond soovis nende kõrvale luua midagi uut. Esialgu ei olnud veel plaanis robotiseeritud lahendus, vaid lihtsalt välitingimustesse sobiv automaat.

Minu koostööprojekti raames sündinud disainilahendus osutus edukaks ja jäi silma. Kuigi see ei jõudnud kohe tootmisse, jäid mu töö ja nimi Cleveroni inimestele meelde. Mõne aasta pärast otsisid nad mind üles ning kutsusid Cleveroni tööle. Esialgu töötasingi välitingimustesse sobiva pakiautomaadi disaini kallal, kuid üsna pea keskendus ettevõtte arendustegevus robootikale. Probleem seisnes selles, et tavalisi pakiautomaate ei saa lõputult pikendada – ruumipuuduse tõttu tuli hakata mõtlema teistes suundades ja kõige loogilisem oli liikuda kõrgusesse. Paraku sinna kasutaja enda käed enam ei ulatu ja nii tuligi masin appi võtta.

Sealt algaski minu üsna mahukas panus Cleveroni robootiliste pakiautomaatide loomisse. Tööstusdisainilahenduste poolelt olengi mina nende peamine autor – kõik senised tootemudelid on aastate jooksul minu käe alt läbi käinud. Nõnda on see ka disainilahendustele intellektuaalomandi kaitset võttes kirja saanud ja kokkuvõttes päris kena portfoolio moodustanud.

Minu teadmistesse jõudsid pakiautomaadid SmartPOSTi kaudu. Kas selline lahendus oli maailmas varem olemas või sündis see Eestis?

Erinevaid pakiautomaate oli maailmas varem proovitud, kuid nii tõeliselt toimiva võrguna polnud keegi neid varem tööle saanud. Kontseptsioon – kapp, kust saab pakke kätte – on vana, kuid Cleveron oli esimene, kes suutis selle nii kasutaja kui operaatori vaates õigesti käima saada. SmartPOSTi automaadivõrk oli siis esimene selline teenus, mis tõesti toimis ja kohe ka kiirelt kasvama hakkas.
Sarnaselt läks hiljem ka robootilise pakiautomaadiga. Erinevaid katsetusi oli ka mujal tehtud, kuid Cleveron oli esimene, kes õige terviku kokku pani ja edukalt turule viis.

Eesti on selgelt olnud pakiautomaatide osas teerajaja ning arvestades tänavapilti, on Eestis inimese kohta ilmselt siiani kõige rohkem pakiautomaate maailmas.

Aga nüüd käivad hiinlased messidel ja mõõdavad mõõdulindiga, et lahendusi kopeerida?

Täpselt nii see ongi käinud – nad tulevad, vaatavad ja teevad oma koopia. Kuid kopeerijaid on olnud ka mujalt. Hiinlastega on lihtsalt õigluse jalule seadmine oluliselt keerulisem protsess.

Kas tavaline pakiautomaat ja robootiline versioon on eraldi tooted?

See tekitab tihti segadust. Kui keegi räägib pakiautomaadist, kujutavad inimesed üldiselt ikka ette tavalist ustega kappi mis on erinevate operaatorite värvides. Kui mainitakse pakirobotit, siis aga mõtleb üks Starshipi robotile, teine Cleveroni pakiautomaadile ja kolmas üldse mingile tundmatule humanoidile. Alguses proovisime oma robootilisele lahendusele ise head nime leida ja kutsusime seda “pakirobotiks”, kuid see inimesi ei kõnetanud. Õigemini tekitas selline kirjeldav nimetus omajagu segadust ja viitas paljude arvates pigem mingile pakkimismasinale. Walmarti koostöö ajal hakati antud toodet aga pooljuhuslikult nimetama “pick-up toweriks”, mis kirjeldades pakkide kätte saamise tegevust ja kõrget väliskuju, oli palju tabavam.

Millal alustasite robootiliste pakiautomaatide tootmist ja kui palju neid maailmas praegu on?

Esimene tootmiskõlbulik pakirobot valmis 2017. See oli tornikujuline mudel Cleveron 401. Hiljem tuli modulaarne versioon Cleveron 402 ning väiksemad mudelid. Kokku on neid üle maailma üles pandud tuhandetes, kuid täpne number on ajas muutuv ning mina seda öelda ei oska.

See on siiski päris suur kogus, arvestades, et need pole odavad masinad.

Tõsi, need pole laiatarbekaubad, mida keegi emotsiooniostuna soetaks. Iga masina paigaldusele eelneb pikk müügitöö, planeerimine ja tootmisprotsess. Sellised kulutused kalkuleeritakse hoolega läbi ning sellest võib järeldada, et Cleveroni toodete poolt pakutav väärtus vastab nende hinnale.

Kui kaua võtab aega idee prototüübist valmistooteni jõudmine?

See sõltub tootest. Robootilise pakiautomaadi puhul oli arenduse ajaraam umbes kolm aastat. Cleveronis alustasime kontseptsiooni väljatöötamisega 2012. aastal. Alguses proovisime kaasata väliseid partnereid, kuid see ei andnud kohe soovitud tulemust – olukorras kus meil omal puudus selge nägemus, mida me ehitada tahame oli seda kelleltki teiselt tellida veel keerulisem . Lõpuks mõistsime, et peame looma oma ühise eesmärgi nimel töötava meeskonna, kus on kõik vajalikud kompetentsid olemas.

2013–2014 hakkas toote olemus ja vorm samm-sammult selgemaks saama ning igal aastal ehitasime ka uue prototüübi. Testisime lahendusi, vaatasime, kuidas inimesed neid kasutavad. Näiteks asendasime ühel hetkel ühe SmartPOSTi tavalise ustega pakiautomaadi meie robootilise versiooniga ja jälgisime, kuidas kasutajad uue asjaga hakkama saavad.

Tavaliselt võtabki iga keerukama tööstustoote turule toomine vähemalt paar aastat. Cleveronis võttis see tsükkel esialgu umbes kolm kuni neli aastat, kuid muutus meeskonna ja kogemuste kasvades kohati ka lühemaks. Siiski ei ole käegakatsutav masin võrreldav tarkvaratootega, mille saab kergesti rakenduste poodi üles panna ja loota et homme on miljonid inimesed selle omale alla laadinud. Või näiteks kui avastatakse mingi viga, ei piisa füüsilise toote puhul enamasti lihtsalt koodi uuendamisest.

Pakiautomaat ei ole lihtsalt tavaline mööbliese – see peab taluma välitingimusi, sisaldab palju liikuvaid osi ja suhtleb tarkvaraga. Samuti peavad inimesed oskama seda kasutada ning see peab ühilduma erinevate lao- ja logistikasüsteemidega. Võrreldes näiteks tooli või taburetiga tundub see väga keeruline ülesanne.

See ongi keeruline, sest see on süsteemne toode, kus on ühendatud füüsiline ja digitaalne komponent – üks ei tööta teiseta. Cleveronis oli tarkvaratiim alati lahutamatu osa tootearendusest, sest pakiautomaat peab oskama ühtemoodi hästi juhtida nii oma siseelu kui liidestuma sujuvalt erinevate logistikafirmade süsteemidega.

Kasutajakogemuse seisukohalt on ootused pakiautomaadile muidugi sarnased nagu toolile – hea toode täidab oma eesmärki. Toolil on oluline istumismugavus, pakiautomaadil aga see, et inimene saab oma paki kätte võimalikult kiirelt ja vähese vaevaga. Suurim väljakutse uute toodete puhul ongi vast see, et inimesed pole neid varem kasutanud – protsess tuleb teha võimalikult arusaadavaks ja intuitiivseks.

Disainiprotsess algab ideest, aga lõpuks jõutakse detailideni, nagu mutrid, tihendid jms. Lõpptulemust ei ole protsessi alguses ilmselt võimalik ette näha. Kuidas selline protsess üldse toimib? Millal hakatakse mõtlema tootmisele ja kulude optimeerimisele?

Tavaliselt on esialgsed ootused ja asjade tegelik arengutee väga erinevad. Kui edule orienteeritud ettevõttes tekib uus tooteidee, järgnevad juba üsna varsti koosolekud, kus joonistatakse graafikud sellest, kuidas aasta pärast toodetakse 1000, kahe aasta pärast 10 000 toodet ja kolme aasta pärast on kogu maailm vallutatud. Tegelikkuses liiguvad asjad muidugi oluliselt aeglasemalt, keerulisemalt ja kallimalt. Tõsiselt saab tootmise ja veel enam, optimeerimise peale mõtlema hakata alles siis kui toode on oma elujõudu mingil kujul juba tõestanud.

Milline on hea lähenemine tootearendusele?

Mida väiksem, ühtsem ja fokusseeritum tiim alguses on, seda parem. Kui iga mutri jaoks on oma spetsialist, võib kogu protsess kiiresti kaoseks muutuda. Cleveronis loodi eraldi arendusosakond, mille ülesanne oli töötada välja uued tootekontseptsioonid ja viia need prototüübi tasemele. Alles pärast seda, kui selgus, et tootel on potentsiaali, läks see edasi järgmise osakonna kätte, kus keskenduti tootestamisele. Ning seejärel juba tootmisele, paigaldusele ja hooldusele.

Autotööstuses on 2000 ühikut väga väike number, pigem käsitöö. Elon Musk on öelnud, et masstootmine on 1000 korda keerulisem kui paari tuhande auto valmistamine. Kas see kehtib ka teie kogemuses?

Täpselt nii. Kõige keerulisem ongi see vahemik, kus midagi toodetakse paarsada kuni paar tuhat ühikut – see pole enam käsitööna prototüüpide valmistamine, aga pole ka päris masstootmine. Cleveron on oma toodetega ka just selles keerulises vahemikus. Ühelt poolt oli meil seeriatoode, teisalt on igas seeriatootes palju komponente, mida võib kulub ainult üks või kaks. See tähendab, et mahuefekti sealt ei teki ja komponente on keeruline ning kallis hankida. Samuti ei ole need kogused piisavad, et investeeringud survevaluvormidesse või stantsidesse tasuvaks muuta.

Kuidas hindate üldiselt Eesti tööstuse olukorda?

Kindlasti pole tööstusel praegu parimad ajad. Viimased aastad on muidugi olnud veel eriti karmid – alates koroonaajast kuni sõja-aastateni. Mõni on kaotanud turge, teisel katkenud tarneahelad aga tohutu hinnatõus pole vist küll kedagi puudutamata jätnud.

Kas näete siin ka positiivseid märke?

Asi pole lootusetu, igale mõõnale järgneb tõus. Eesti pole enam ammu odava tööjõu või tooraine maa ja selleks, et edukas olla, tuleb asju teha teisiti ja targemini. Õnneks on Eestis piisavalt nutikaid inimesi, kes seda suudavad ja usun, et innovatsioon toimub ka tööstuses.

Kus lõpeb tootedisain ja algab tööstusdisain?

Need ei ole eraldiseisvad valdkonnad, vaid pigem osa ühest tervikust. Tootedisain on laiema tähendusega ja tööstusdisain on selle osa. Eesti Kunstiakadeemias näiteks on Tootedisaini osakonna all eraldi õppekavad: tööstusdisain, mis tegeleb füüsiliste toodetega, ja digitootedisain, mis keskendub digitaalsetele lahendustele. Eestis on muide ka digitootedisain kõrgel tasemel, sest meie targa tehnoloogia sektor on tugev ja nõudlust heale disainile jagub.

Kui mõelda tööstusdisainile, siis võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga on üks peamine muutus see, et füüsiline ja digitaalne maailm on tihedalt põimunud. Peaaegu kõik tooted on mingil viisil tarkvaraga seotud. See tundub iseenesestmõistetav, aga võib-olla sellele ei mõelda kuigi palju.

Jah, nõus, see on oluline muutus ja sellega puutuvad tarbijad igapäevaselt kokku. See ongi tänane normaalsus. Sama on toimunud toodete loomise köögipoolel. Paljudel on võib-olla endiselt silme ees pilt suurtest saalidest, kus insenerid joonestavad käsitsi paberile. Tegelikkuses toimub ka tööstusdisaini tegemine täna pea täielikult digitaalselt. Alguses võib-olla on ikka mõni visand ka paberil, kuid üsna kiiresti liigub kõik 3D-modelleerimisse.

Kui keegi tahab disaineriks saada, aga ei oska hästi joonistada, kas pole siis üldse mõtet proovida?

Ei, kindlasti mitte. Pealegi oskused on õpitavad. Joonistamisoskus võib olla abiks, aga kõige olulisem on võime oma ideid visualiseerida. Kes suudab kiiresti joonistada efektse visandi, kasutab seda oskust. Aga kellel pliiats nii hästi ei jookse, võib näiteks käepärases 3D-tarkvaras mõne minutiga efektse mudeli luua ja selle abil oma mõtte edasi anda. Igaühel on oma viis ja käekiri. Proportsioonide tunnetamine, ruumi- ja kompositsioonitaju on muidugi sellised asjad, milleta head disaini ei tee ja sellised baasoskused peavad kõigil lõpuks olemas olema.

Kui palju üldse tööstusdisaini tudengeid vastu võetakse?

Vastuvõtt toimub tootedisaini osakonda, üheskoos nii digitootedisaini ja tööstusdisaini tudengitele. Kokku suurusjärgus 15 rebast igal aastal. Hiljem spetsialiseerutakse vastavalt valikule ja siis jääb neist tööstusdisaini suunale kolmandik.

Seda on üsna vähe…

Jah, aga see ei ole tegelikult üldse probleem. Pigem olgu lõpetajaid vähem, aga nende kvaliteet kõrge. Väikese kursuse puhul saavad tudengid rohkem individuaalset aega ja õppejõudude tähelepanu. Ning hiljem lõpetamise järel on neil vähestel aga headel ka tööturul hoopis paremad väljavaated.