Intervjuu tööstusdisainer Martin Pärnaga. Tööstusdisaini valu ja võlu
Lahkasime tööstusdisainer Martin Pärnaga tööstusdisaini ning jõudsime kiiresti küsimuseni: kas üldiselt on mõistetav, millest räägitakse kui öeldakse “tööstusdisain”? Viimaste aastakümnete jooksul on disaini mõiste laienenud, muutudes üha hajusamaks ja mitmetähenduslikumaks. Kas füüsiliste toodete disaini kohta peaksime kasutama terminit tööstusdisain kui palju mõistetakse seda, mida disainerid tegelikult teevad? Sarnaste küsimustega maadles ka Bruno Tomberg umbes nelikümmend aastat tagasi.
Asume kohe asja juurde ja teeme põhimõisted selgeks - kus lõpeb tootedisain ja kus algab tööstusdisain?
Aastat 20 pluss tagasi oli eesti keeles tootedisain ja tööstusdisain justkui sünonüümid. Mul on mulje, et tööstusdisaini tähendust pisut kardeti ja siis läks laiemalt kasutusele termin tootedisain nii õppekava nimetamisel Eesti Kunstiakadeemias kui ka ameti kirjeldamisel. Tänapäeval on aga maailm muutunud, product designer ehk siis eesti keeles tootedisainer tähendab reeglina disainerit, kes töötab digitoodetega ja digitootemaailmas. Kui me tahame rääkida füüsilistest toodetest, siis oleks õigem ja selgem kasutada terminit “tööstusdisain”.
Tööstust võib mõista ka kui masstootmist ja masstootmise puhul tekib küsimus tiraažist. Mis tiraažiga toodete arvust algab üldse tööstus?
Selles kontekstis me võime käsitleda, et tööstus on ikkagi tootmisettevõtte ja olemuslikult disain ongi sündinud masstoote loomise distsipliinina. Tiraaž on sel puhul üks kõige olulisemaid komponente, mis mõjutab disaini vormi kuna see sõltub tootmistehnoloogiatest, mis omakorda, eks sõltuvad tiraažist. Meil võivad olla kuskil ka nö käsitöönduslikud tooted, infglise keeles craft. Siia ja masstootmise vahele jäävad väikeettevõtted, mis toodavad mingeid asju ja nimetavad end ka tootedisaineriteks. Aga tööstusdisainerina tahaks ma kõnetada ettevõtteid, kes arendavaid tooteid seeriatootmiseks turule. Seeriad võivad iseenesest olla ka väiksed - Soomes Värtsila teeb näiteks laevamootoreid, mida toodetakse mõned aastas, aga need maksavad kümneid miljoneid ja nende tootmine on väga energia- ja ressursimahukas ja see on kindlasti tööstuslik toode.
Samuti on ka lennukitootmisega – neidki ehitatakse vähe…
Jah. Ega tiraaž ole iseenesest määrav. Küsimus on eesmärgis. Kui meil on toode ja see on mõeldud tiražeerimiseks siis võib algne eesmärk olla toota 1 kuni 10 ja kui sellega läheb hästi, siis loome uue versiooni, mida saame toota kümme või sada tuhat. Aga need on oma sisemise ehituse mõttes juba täiesti erinevad tooted, sest tootmistehnoloogiad on erinevad. Neil võib olla küll sama funktsionaalsus, väärtus ja kasutusmugavus, aga füüsiliselt on need erinevad asjad. Küsimus on investeeringutes – kui tekivad valuvormid, stantsid ja keerukamad tööstuslikku tootmist võimaldavad masinad, siis on ka toote disainile lähenemine hoopis erinev. Kuid see kõik on minu vaates tööstusdisain.
Kui nüüd mõelda tööstusdisainerile, kes kohtub kliendiga, siis kuidas see mõtteprotsess mingi tööstusliku objekti disainimiseks üldse välja näeb?
Printsiip on see, et mõtleme üldisest täpsemaks ja erinevalt inseneeriast, mis jagab probleemi lahendamise osadeks, käsitleb disainer tervikut. Me alustame mõtlemist toote kasutaja ja seda toodet loova ettevõtte eesmärkidest – brändist, pakkumisest, klientidest, sellest mis on konkreetse toote loodav väärtus. Sealt hakkame lahti mõtestama seda, mida me selle disainiga tahame saavutada.
Laias lastus on tööstusdisainis kaks viisi, kuidas disainer töötab.
Üks on selline nii-öelda traditsioonilisem valdkond – mööbel või rõivad, kus ilma disainerita seda objekti sellisena ei eksisteerikski. Aga sellest hoolimata on selle toote aluseks ettevõtte visioon - kuidas ta on oma brändi üles ehitanud, kuidas ta oma tooteid müüb ja kellele müüb jne.
Teine on valdkond, kus toote funktsionaalsus eksisteerib ja toode töötab disainerist sõltumata. Selliseks näiteks võib olla näiteks auto. Sel puhul on aluseks ettevõtte tehnoloogiline arendus ja tema vaimne ajalugu ehk siis bränd. Disaini roll anda sellele kuju ja vorm, luua ka selle mõistmiseks vajalik lugu ja viis, kuidas seda kasutatakse ning kuidas ta oleks selles maailmas tunnetuslik. Siin on justkui olemas tehniline skelett, aga teiselt poolt on ikkagi vajalik alustada eesmärkidest. Eesmärk ei ole siinpuhul ka niivõrd hind ja toodete arv, vaid see, milliseid kliente tahetakse saada ja millist väärtust, tunnet ja kogemust me tahame nendes tekitada.
Disaineri roll on aru saada, mida tahetakse saavutada ja oma tööriistadega teha veel paremini, kui keegi oskas ette kujutada.
Tooted peavad püsima püsti olema ajas kestvad ja funktsionaalsed. Kus lõpeb tööstusliku toote juures disaineri töö ja algab inseneri töö?
Jah toode peab peab olema kestlik ja ka püsti püsima, aga ta peab olema ka toodetav. Ülalkirjeldatud kahe tööstusdisaini viisi puhul on disaineri ja inseneri töö kokkupuutepunkt erinev. Ühel puhul haarab disainer paberi ja pliiatsi, seejärel disainib arvutis, siis tehakse mingeid makette ja toode saab kolmemõõtmelise mudelina väga täpselt valmis juba disaineri poolt – seal on juba olemas ettekujutus sõlmedest ja tööprintsiipidest. See toimub koostöös inseneridega, kes annavad tagasisidet tugevuse, toodetavuse ja muude parameetrite osas. Kui see väline vorm on ära kinnitatud ja lukku löödud, siis läheb see nende kätte, kes juurutavad selle toote tootmisse, aga disainer jääb siiski sinna juurde nö konsultandiks, sest iga tootmisest tagasitulev muudatus nõuab jällegi disaineri sekkumist.
Toodete puhul, kus insenerid on esmalt sisu loonud toimub samuti koostöö, aga pisut teistes järjekorras. Üldiselt võib öelda, et siis luuakse funktsioonile kesta.
Tööstusdisaini puhul on vist enamasti nii, et põhilise au ja kuulsuse saab toote eest bränd, seejärel disainer ja insener on sootuks nähatamatu?
Ma ütleks, et tööstusdisaini puhul jääb tihti nähtamatuks ka disainer kui just objekt ei kandideeri mõnele disainiauhinnale. Üldiselt teab laiem avalikkus vaid disainereid, kes on nö rokkstaari staatuses ja kelle signatuur on müügiargument.
Teine loogika on ka seadusandlusepõhine. Disaini käsitletakse osana suurtest kunstidest ja disainitöö tulemus on autoriõigusega kaitstav, aga inseneritöö ei ole. Inseneritööd saab erakordse nutikuse puhul kaitsta patendiga, aga disainer loob teost, mis peaks ise kõnelema ja olema käsitletav loominguna ja olema autoriõiguse kaitse all.
Seoses seadusandlusega. Tänapäeval on ka palju regulatsioone, mis reguleerivad tööstustootes kasutatavaid materjale nende ohutust ja palju muud. Kui palju on regulatsioone lisandunud Sinu 30-aastase disaineripraktika jooksul ja kas need on piiravad või mõistlikud?
Need on osa mängureeglitest ja mängureeglid peab endale selgeks tegema. Üks osa on mängureeglid, mis on seadusandlikult kehtestatud, aga teine osa on mängureeglid, mille seab ettevõte, kes ise kehtestab seda, mismoodi ta tahab turul käituda. Tema tegutsemine sõltub aga turul olevatest klientidest ja nende hoiakutest. Meil ei ole küll hetkel väga karmilt kehtestatud kestlikkuse piiranguid, aga on ettevõtteid, mis on väga selgelt langetanud otsuseid, et nende identiteediga on kooskõlas teatud kestlikkuse põhimõtted, mida nad soovivad rakendada oma toodete disainimisel. Need reeglid võivad olla palju rangemad kui seadusega kehtestatud regulatsioonid.
Kolmas osapool ongi toote tarbijad ja nende nägemus. Ettevõtted tahavad erineda ja nende kliendid tahavad erineda ja disainer peab sellega arvestama. Toodet tehakse ikkagi mingile sihtgrupile, mitte kõigile ja selle kaudu luuakse ka erisus. Kui tahta kõigile meeldida, siis ei meeldita lõpuks mitte kellelegi.
Ühes teenusedisaini intervjuus ütlesid intervjueeritatest žüriiliikmed, et nad nägid töödes väga kõrget metodoloogilist taset, aga vähest eristumist. Mis mõtteid see tekitab seoses tööstusdisainiga?
Kui me läheme eelmise sajandi lõppu, siis klassikaline jaotus oli selline, et meil oli tööstusdisain või ka tootedisain, mis tegeleb füüsiliste objektidega, siis meil on graafiline disain, mis tegeleb kahemõõtmeliste objektidega – kes tahab liidab sinna ka ruumi ja saab sellest näiteks sisearhitektuuri.
Esimene mõistete liikumine hakkas pihta graafilisest disainist, kus tekkis juurde multimeedia ja liikuv pilt, sealt edasi jõuame UX ja UI-ni, mis on plahvatuslikult kasvanud disainimaailm – inglise keeles computational design. Selle maailma arenguga seoses on protsessid ja loogikad muutunud. Suurtel ettevõtetel on miljoneid ja sadu miljoneid kasutajaid, kes kasutamisel annavad pidevat tagasisidet. Teenus saab olla pidevas arenduses.
Tööstusdisaini puhul tuli teha protoüüpe ja vigu järjest välja disainida ning alles seejärel investeeriti ja tehti miljoneid objekte. Need on väga erinevad protsessid.
Teenusedisain oma tulekuga arendas oluliselt edasi disaini mõtteviisi koos metodoloogiaga ja ka sõna disain tähendusvälja. Sellega seoses on tihtipeale raske aru saada, et kui räägitakse “disainist” siis missugusest disainist täpselt räägitakse. Mul on tunne, et meil on vaja luua terminoloogiasse selgust. Ma ei taha täna enam eriti tootedisainist rääkidagi, sest paljudel inimestel on tunne, et me teeme veebilehti ja äppe, mitte ei tegele füüsiliste objektidega. Kogu selle tähendusvälja laialivalgumisega on tekkinud olukord, kus ka partner ettevõtluse poolelt ei saa enam täpselt aru, mida disainer teeb ja millest räägitakse kui räägitakse “disainist”.
Äkki meil on vaja siis teha defineerimistööd ja disainiterminoloogiasse selgust luua. Sa oled õppinud Soomes, mis on tugev tööstusmaa, mis nimedega nad seal asju nimetavad?
Sada aastat tagasi olid Soome ja Eesti ühes kohas. Soome disaini juured on selgelt olemas, aga meil on seda oluliselt vähem ja ei ole sellist järjepidevust sealt kasvanud.
Praegu otsitakse Aalto ülikoolis professorit, kelle ametinimetuseks on Professor of Design Formgiving ehk vormiloomeprofessor.
Soome keeles on graafilisel disainil ja tööstusdisainil erinev nimetus – disain võib olla suunnittelu ehk siis planeerimine või kavandamine, graafinen suunnitttelu on graafiline kavandamine. Aga lisaks on ka muotoilu, mis on vormidisain või vormiloome, sõnast muoto, mis on üldine kuju või vorm. Terminoloogia võimaldab selget eristamist.
Tuleme tagasi Eesti ja tööstusdisaini juurde. Nõukogude ajal olid siin suured tootmiseettevõtted ja Eestis disainitud asju müüdi ka suurel turul. Kuidas praegu on?
Jah, olid radiaatorid, kõiksugu Estoplasti tehase tooted, mööbel ja rõivad. Nõukogude ajal oli asi lihtne – anti käsk, et neid tuleb toota, ja sellest lähtus siis tarbimine. Täna see mudel enam ei toimi.
Kui küsida, kui palju Eestis tööstusdisaini edukalt rakendatakse, siis minu arvates väga vähe ja kahjuks on see potentsiaal jäänud meie tööstusel kasutamata.
Tööstusdisaineriks saamiseks peab inimene omandama korraliku hariduse. Kunstiakadeemia koolitab küll bakalaureuse tasemel, aga magistriõpet ei pakuta, sest lõpetajatel puudub töövõimalus. Kui nõudlus kaob, lähevad inimesed sinna, kus on tootmist – näiteks mujale Euroopasse –, saavad seal head palka ja kõik on hästi. Aga Eesti tööstus sellest enam ei võida. Eestis on vähe ettevõtteid, kuhu tööstusdisainereid tööle võetakse.
Mida peaks tegema noor, ambitsioonikas tööstusdisainer, kes tahab ennast välismaal teostada, aga lõpuks ka Eestisse tagasi tulla, luua oma koolkonna ja olla näiteks professor?
Oluline on, et noored professionaalid ka päriselt aktiivselt töötaksid - siis võib sündida koolkond. Ülikool võib küll professorit valida, aga kui disainerid tööd ei leia, siis ei teki ka kestvat ja arenevat süsteemi.
Minu kontaktid Euroopas ütlevad, et tööstusdisaini roll on keeruline kõikjal. Väga palju tootmist on liikunud Aasiasse, globaliseerumine mõjutab meid kõikjal. Disainivaldkonnas tervikuna on toimunud nihe teenusedisaini poole. Sama on juhtunud ka ülikoolides – see muudatus on väga selgelt nähtav.
_____________________
Martin Pärn on Eesti disainer, disainipedagoog ja tööstusdisaini büroo Iseasi tegevjuht. Ta lõpetas 1995. aastal Helsingi Kunsti- ja Disainiülikooli (UIAH) tööstusdisaini eriala magistrikraadiga.
Oma karjääri jooksul on Martin Pärn töötanud mitmete märkimisväärsete projektide kallal. 1997. aastal Soome mööblitootjale Martela disainitud klapplaud “Martin” pärjati 1998. aastal Red Dot Award: Best of the Best tiitliga. Aastatel 1998–2013 oli ta seotud Thulema tootepere disainiga, teenides 2006. aastal Eesti Disainiauhinna BRUNO büroomööbliseeria “Krog” eest ja European Design Management Award auhinna Thulema disainijuhtimise eest. 2010. aastal lõi ta koos Edina Dufala-Pärnaga nagi “Lodelei” Saksa ettevõttele Moormann GmbH. Alates 2010 aastast on ta vedanud Iseasi disainibürood, mis on loonud hulganisti linnamööblit Exteryle ja juhtinud Intuit büroomööblibrändi ülesehitamist. Tehnilisematest toodetest on BRUNOga pärjatud Saunumi keris ja Fleximooveri taastusraviseade. Iseasi loodud töökultuuri analüüsi metoodika avab uued võimalused töökeskkondade kaasaegseks ja sihipäraseks kujundamiseks.
Ta on olnud Eesti Kunstiakadeemia strateegilise disaini ja Tallinna Tehnikaülikooli toote ja teenuse süsteemide disaini professor ja juhtinud kahe ülikooli ühist magistriõppekava Design & Technology Futures. Hetkel on ta Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur.
Martin Pärn on tuntud oma panuse eest Eesti disaini arengusse ning tema tööd on mõjutanud nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi disainitrende.
AS Standard ja ENDLESSi kappide kogemus