DUX Gruusias, orientaalne tervitus






Käsitöö-curry

Oleme oma disainistuudios juba pikemat aega mõlgutanud mõtteid teemal “krt, jube lahe oleks kuidagi leida kliente välismaalt, teha nende ägedaid projekte, saada globaalset feimi ja siis hängida teiste samasugustega cool'is hipsterkvartalis närides käsitöö-curry´t.”

Kui nüüd hakata endale otsa vaatama, siis me tegelikult juba teeme seda. Ainult et Eestis. Vahel juhuslikult ka klientidega väljastpoolt, mis on ka äge. Samas ikkagi midagi kipitab.


"Välismaa"

Kui sa oled disainer, siis hindad uudishimu, uusi kogemusi ning asjade nägemist teisest vaatenurgast. Just see köidabki selles välismaas ning on meie motivaatoriks. Kindlasti on kuskil taustal mõte suurematest eelarvetest, aga selle oleme me juba maha matnud. Teisisõnu, see pole meie lähtepunkt. Pigem tuleks lähtuda mitte rahast, vaid huvitavatest inimestest, ideedest ja võimalustest. Küll see El Dorado ka sinuni jõuab, kui sa just kanaliha ei vahenda.


Suund itta

Otsustasime osaleda Disainikeskuse poolt korraldatavas disainibüroode ekspordi programmis, kus pakuti võimalust natuke süsteemsemalt läheneda klientide leidmisele väljastpoolt Eestit. Meie ette seati 3 riiki, millest valisime Gruusia.

Miks Gruusia? Sellepärast et see tundub huvitav- arenev turg ja ühiskond, võimalus olla õitsengu (või languse) juures. Meie huviorbiidis on riigid mitte Lääne-Euroopast, vaid vaatame rohkem ida poole. Gruusia, India, Singapur, ja seda mitte juhuslikult. Meil on olemas hea kogemus klientidega Indiast. Oleme enda jaoks avastanud täiesti uue Eestile mitte traditsioonilise suuna ja mõttelaadi. See inspireerib, avab peas uusi luuke ning murrab eelarvamusi.

Samas on siin ka pragmaatiline tagamõte olla mitte niivõrd kinni kohalikuks finantsruumis nagu EU. Kui midagi juhtub, siis meiesugustel väiksematel büroodel/stuudiotel on suht kööga.


“Krt, mida kaasa peaks võtma?”

Enne reisi tehti meile koolitusi ja treeninguid, et meid paremini ette valmistada sisenemiseks võõrastele turgudele. Meie jaoks suurim kasu nendest treeningutest seisnes süsteemses lähenemises ja enda eeltöös. See tähendab mitte tulistada puusalt vaid panna paika plaan, mida me üldse saavutada tahame, kuhu me oma auru suuname, kellega me räägime ning lõpetades sellega, mida me neile näitame. Kindlasti on sellisest süsteemsusest kasu, kui me näiteks otsustame uude riiki minna.

“Soovitus. Kui mõtled mida kinkida, siis suitsuvorst ja miniatuurne valik Eesti jooke kannatab reisimist ning kuuma.”


Kohal


Gruusias, Tbilisis käisime selle aasta mais koos Keviniga, minu partneriga DUXist. Meie seltskonnas oli veel teisi inimesi Ruutu6 ja Identity büroodest. Küll aga olid igal ühel omad eesmärgid ja kontaktid, kellega seal kohtuda. Meie, ehk siis DUXi, põhiline reisi eesmärk oli kaardistada üldiselt, mis toimub Gruusia ettevõtlusmaastikul ning disaini valdkonnas pigem just digitaalse maailma poolelt. Vargsi lootsime, et ehk sealt leiab ka kohe kliendikontaktid, kellega peatselt asuda projekte koos tegema, aga pigem surusime selle illusiooni kohe maha.

Tänu Eestis tehtud eeltööle, saime kohapeal kokku huvitavate inimestega startup maailmast, suhtlesime teiste disaineritega ning käisime ka kliendikohtumistel. Saime paar lubavat projekti-otsa, mis hetkel on pakkumiste faasis. Aga põhiline väärtus meie jaoks oli suhtlemine inimestega, kelle kaudu me ehk sügisel alustame startuppide ja disainerite mentorlusega. Läbi selle saame kindlasti paremini aru, mis tegelikult riigis toimub. Lisaks sellele on asja väärtus kohalikud. Respect!

Wazzup Giorgi, wanna network?

Gruusia on tore koht. Inimesed on sõbralikud, loodus on kena ning Tbilisi elukeskkonnana mõnusalt eklektiline. Tbilisis olles tekib tunne, nagu linna näol oleks tegu seguga Moskvast, Berliinist ning Portost. Noored on moodsad ja üritavad inglise keelt rääkida. Vanadega saab ka vene keeles hakkama, kuigi minu üllatuseks arvasin et vene keelel on seal suurem roll. Linnas saab hästi hakkama, kui tead nii inglise ja vene keelt. Leidub ka inimesi, kes ei valda kumbagi. Näiteks ühel kliendikohtumisel vajasime tõlgi abi. Üllatuslikult oli tegu nooremate inimestega nii et kõike võib ette tulla.

Kontakte luues peab veel arvestama, et üldiselt inimesed lähevad päris kergesti kaasa sinu pakutud ideega. Kõik tundub kena. Hiljem, kui asi peaks võtma konkreetsemad jooned, jääb asi toppama. Eks see tuleneb ka sellest, et kohalikud on emotsioonaalsemad. Ei taheta “ei” öelda ning iseenesest oleks nagu soov teha küll ägedaid asju, aga ilmselt saab power otsa.

Tavalised inimesed elavad seal suht kokkuhoidlikult. Keskmine palk on ca 200-300€. Ca 80% elanikkonnast on ikkagi raskustes. Keskklassi osakaal on suht väike, aga kes on rikas, see on rikas. Mis on hea selle kurva olukorra juures, on nende positiivne suhtumine ellu.

Natuke iseloomustab hetke olukorda, nii majanduse kui ka asjaajamise seisukohalt, seik linnapildist. Kohata võib päris palju hooneid, mis on riigi toel üles ehitatud- kena disain, arhitektuurselt pompöösne ehitis, aga mingi hetk pooleli jäänud. Väljast justkui valmis, aga sisult tühi, seisab niisama maamärgina.

Kuulujutt, mis vastab tõele: eestlastesse suhtutakse seal hästi. Pea igal teisel, kellega ma seal suhtlesin, on mingi kontakt Eestiga. Kas on kellegi isa teeninud nõukogude armees, õde käinud Tartus õppimas või on käidud Tallinnas Garage48`l häkkimas. Nägu läheb natuke rohkem naerule ning jutt jookseb paremini nii et isegi eestlasel tuleb networkimise isu peale.


Tagasi

Kuna tegu on ikkagi teise kultuuriga, siis meile normaalseks kujunenud harjumustesse, nagu e-mailidele vastamine ja ajaga arvestamine, peab suhtuma lõdvemalt. Kui sisened teise kultuuri ja harjumuste ruumi, pead sellega ka arvestama, kohanema. Just sellepärast me Gruusiasse läksimegi, et vaadata kuidas nemad elavad ja asju ajavad, oma peale surumata.

Oma väheses kogemustepagasis, mis me uutele turgudele sisenemisega oleme omandanud, peab arvestama, et kulub aega arusaamisele, mis riigis üldse toimub. Võiks viia kurssi, millised on tavad ning leida inimesed kes teavad “õigeid” inimesi, kellega kohtuda. See reegel kehtib kindlasti igal pool, aga tundub et ida suunas on see veel eriti tähtis.

Jutt mingist müstilisest veinijoomistest koosolekutel, on müüt (v.a ühes disainibüroos, seal oli ikka päris raju). Inimesed on sõbralikud ja avatud uutele ideedele. Õhus on tunda energiat. See on hea pind, millele ehitama hakata.

Gruusias on võimalus asju ajada küll. Peab leidma üles õiged inimesed ning valdkonna milles tegutseda. Näiteks on sellised teemad nagu innovatsioon tehnoloogias, transport/logistika, turism ja veinitootmine ikkagi põhilised, mida toetab reaalselt ka riik. Samuti on kiirelt arenev startup´indus riigi ja erainvestorite tugeval toel. Näiteks on sinna tekkimas Silicon Valley sarnane kompleks Tech Park, mis on kujunenud startup HUBiks ning innovatsiooni keskuseks.

Plaanime DUXiga Gruusiasse tagasi minna ilmselt sügisel. Seda siis juba konkreetsema plaaniga jagada kogemusi startupi ning disaini valdkonnas. Nüüdseks on meil ports kontakte, kellede abiga loodetavasti jõuame järgmiste kontaktideni ning sealt ehk ka projektideni.

Kui kellelgi, kes seda lugu luges, on huvi antud teema vastu või siis tahaks meiega koos sinna minna, andke märku. Koos on alati parem. Ideaalne kui su nimi oleks Giorgi (iga teise mehe nimi seal).

Loo autor: Kristian Lember,  DUX
www.dux.ee



Ekspordiprogramm sai teoks koostöös Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega, programmi valmimist toetas Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond.


DUX