Kuu disainer: Daniel Kotsjuba

Daniel Kotsjuba on graafiline disainer, kelle südameasi on see, et Tallinn muutuks ligipääsetavamaks ja kasutajasõbralikumaks linnaks. Ta on osalenud nii "Cities for All – Tallinn for All"  Tallinna ühistranspordi arendamise projektis, kujundanud ning aidanud koostada "Kõiki kaasava elukeskkonna juhendmaterjali" ning tema viimane projekt on "Raamat seljaajukahjustusega inimesele".

☞ Mida sa hetkel teed?

Olen vabakutseline graafiline disainer. Hetkel on käsil üks isiklikult oluline projekt, mille sidusin ka magistriõpingute lõpuga (“Raamat seljaajukahjustusega inimesele”, juhendaja – Kristjan Mändmaa), mis on koostöös SA Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskusega kokkupandav seljaajukahjustusega inimestele mõeldud traumajärgne infomaterjal. Sisuliselt on tegemist raamatuga, mis on mõeldud andma selgust inimestele nende olukorra kohta ning räägib tuleviku väljavaadetest. Hetkel pole kuskilt sellist infot saada ning ei teata ka küsida, kuna tegemist on nende jaoks väga uue ning tundmatu situatsiooniga. Just teadmatus ning hirm on isoleerituse üks suuremaid esilekutsujaid. Trükise eesmärk on inimest moraalselt toetada ning anda positiivne impulss kodus kõngemise asemel taas ühiskonda integreerumiseks ning nägemaks, et elu on võimalik ka peale nii suurt muutust.

Olles nii sihtrühma kui disaineri rollis, olen tähele pannud probleeme, mis kaasnevad seljaajukahjustusega inimesel raamatu lugemisega. Puuduliku jalgade kontrolli ning nõrga füüsise tõttu on klassikalist raamatu formaati (püstformaat) tülikas süles hoida, vahet pole kas ratastoolis, diivanil või mujal istudes. Tohutu hulk energiat kulub ainuüksi raamatu süles ning avatuna hoidmisele, mis tingib selle tegevuse asendamise või ärajätmise. Neid ning uuringu käigus selgunud mitmeid teisigi väljakutseid on püütud raamatut koostades ning kujundades lahendada.

☞ Millised on sinu lemmikud viis disainieset? Ja miks?

Minu jaoks on üsna keeruline välja tuua lemmikesemed, kuid viis asja, milleta ei kujuta ma hetkel oma igapäevast elu ette, on järgmised:

•  (Aktiiv)ratastool. Suurepärane vahend liiklemiseks neile, kes ei saa kõndida. Aktiivtool on kujundatud ise hakkamasaamiseks. Lisaks on see võrreldes teiste toolidega ka väga hea manööverdamisvõimega.
•  EasyStand Evolve, seisulaud. Aitab minimaalse pingutusega istuvast asendist seisvasse. Ilma selle masinata on see tegevus väga vaevaline.
• GigerMD Combofit, veloergomeeter. Mõnus trenažöör, millega saan igapäevaselt treenida.
• Püksid istuvale inimesele (disainer – Sille Sarapuu). Riietepoest on mul väga keeruline leida endale sobiva lõikega pükse. Alati tuleb võtta kaks või enam numbrit suuremad. Sille töötas välja lõiked, mis istuvad (!) suurepäraselt jalga.
• Tahvelarvuti. Ma saaksin selleta tõenäoliselt vabalt elada, kuid see mugandab ning kiirendab tekstide trükkimist kordades.

☞ Mis on hea disain?

Hea disain on hea protsessi tulemus. Disain ei ole mingi asi iseeneses või lõppeesmärk. See on pigem mõtlemisviis väljakutsete ületamisel. Sageli see, kuidas suudetakse ülesanne püstitada, võib olla määravamagi tähtsusega, kui lahendus. Aga seda ei juhtu ealeski, kui disainer on taksojuhi rollis. Hea asi sünnib juhul, kui osapooli võetakse võrdsete partneritena. Hea disain ei küsi kunagi “kas?”, vaid küsib “kuidas?”. Head disaini iseloomustab minu jaoks kindlasti ka kergus (mitte sassi ajada pinnapealsuse või labasusega).

☞ Millise disaineri nahas sa sooviksid ühel päeval elada? Ja miks?

Kui ma 2003. aastal EKAsse sisseastumiskatseid tegin, oli üheks ülesandeks käia ümbruskonnas ringi, leida probleem ning pakkuda välja lahendus. Kujutan ette, et kuskil parallelses universumis ongi disaineri (või disainimeeskonna) töö sellise iseloomuga ning sellega elaks ka ära. Prooviksin küll.

☞ Millise hinnangu sa annad Eesti disainiskeenele? Kas ja kuidas saaks paremini?

Vaatamata kõigele, olen pidanud Eesti väiksust ning noorust pigem heaks küljeks. Kuna palju on tegemata või üsnagi algusjärgus, annab see suurepärase võimaluse ise palju ära teha. Tuleb lihtsalt tähele panna. Mujal võib olla kordades raskem ennast teostada. Ma leian, et me oleme üsna loomulikus arengustaadiumis ning tuleks võtta rahulikult. Iga disainer võiks ennast näha disainisaadikuna, kes panustab oma valdkonda hetkel parimaga. Samuti ei maksa erutuda iga ebaõnnestunud töö pärast, kõigil juhtub. Olulisem on mis suunas keegi liigub.