Enn Kärmas – Eesti fotograafia vundamendi laduja
Eesti fotograafia ja plakatikunsti suurkuju Enn Kärmas on loonud EKA fotograafiale vundamendi ja mõjutanud nii õpetaja, kunstniku kui ka uuendajana Eesti visuaalkultuuri arengut. Eesti Disainiauhindadel 2024 pälvis ta Prillitoosi elutööpreemia.
Selle vestluse käigus vaatame tagasi tema teekonnale – alates lapsepõlvest Viljandis kuni saksa täpsusega õpetatud fotograafia ja legendaarsete, koostöös Villu Järmutiga loodud plakatiteni.
Pildil: Enn Kärmas. Tallinna Linnamuuseum TLM F 12197
Kuidas algas teie teekond fotograafia juurde? Kas oli mingi konkreetne hetk, mis selle kire äratas?
Eks see tuli samm-sammult. Juba kümneaastaselt sain esimese fotoaparaadi – see oli muidugi Smena. Tädipoeg õpetas esimesi võtteid ja tegime koos pilte. Keskkoolis Viljandis liitusin fotoklubiga, mida juhatas Endel Veliste. Sealne tegevus oli väga elav – isegi nii, et Endel, kes oli vabariiklik fotokorrespondent, kaasas meid oma tööde tegemisel. Olime toona umbes 17–18 aastased.
Suur mõjutaja oli ka meie kooli joonestamisõpetaja Julius Mager, kelle fotod ilmusid kohalikus ajalehes ja oli teada, et ta on sügav fotohuviline. Tema tunnid nägidki välja nii, et kui tahvlile sai ülesanne kirja ja klass hakkas seda lahendama, siis tuli ta minu pingi juurde ja rääkisime edasi juba fotograafiast. See oli niisugune vaikne suunamine – mitte kunagi ei öeldud otse, et „peaksid sellega tegelema“, aga mingi side tekkis.
Kas see tähendas, et juba noorena oli selge, et fotograafia on “elu valik”?
Ei saa öelda, et see oleks olnud selge või oleks mingi konkreetne valikuhetk. Tegin ka muud – käisin suusatrennis, osalesin võistlustel, elasin tavalist noore inimese elu. Aga foto jäi ikka muu tegevuse kõrvale, huvi ei kadunud. Ja siis ühel päeval nägin kooli seinal kuulutust – Tallinna Pedagoogiline Instituut otsis tööõpetuse ja joonestamise erialale õppijaid. See suunas mind 1962. aastal Tallinnasse ja sealt edasi hakkas kõik arenema. Liitusin fotoklubiga ja 1963. aastal sain selle kaudu teada, et fotoringi otsitakse õpetajat.
TPedIs õppimise kõrvalt kandideerisin ja saingi Tallinna Pioneeride Palee fotoringi õpetajaks. Seal olid nii eesti- kui venekeelsed grupid, alates viiendast ja kuuendast klassist, igal aastal kokku 40–50 õpilast. Paljud käisid seal aastaid – alustasid lihtsate aparaatidega, õppisid filmi ilmutamist, suurendamist, valguse kasutamist. Lõpuks jõuti juba näitusefotodeni ja konkursitöödeni välja. Sealt on tulnud nii mõnedki Tallinfilmi ja ETV operaatorid.
Fotoringi töö oli alguses hästi tehniline – aparaadi ehitus, säriaeg, ava, teravussügavus. Aga samal ajal õpetasime ka nägema – kompositsiooni, valgust, tunnetust. Kes soovis, läks sügavamale. Mõni õpilane läks edasi Moskvasse kinooperaatoriks õppima – selline tase oli võimalik.
Teie haridustee viis edasi Saksamaale Leipzigi Raamatukujunduse ja Graafika Instituuti. See ei olnud toona sugugi tavaline. Kuidas te sinna sattusite?
1968. aastal otsis ERKI õpilasi, keda suunata Saksamaale fotograafiat õppima. Toonane ERKI graafikakateedri juhataja Paul Luhtein oli ise kunagi Saksamaal õppinud ja tal oli sihtmärk silme ees. Nad otsisid fotole pühendunud inimesi ja läbi fotoklubi jõuti minuni. Fotoklubist valiti välja mind, kuna ma olin osalenud näitustel, olin lõpetanud ülikooli ja ju siis sobisin oma profiililt.
Aga enne kui Saksamaale sai, tuli läbida mitmeastmeline kadalipp. Pidin kiiresti õppima saksa keelt, lõpetama paralleelselt ERKIs kahe kursuse programmi graafikas ühe aastaga, töötama samal ajal ja kirjutama Moskvale ametlikke põhjendusi, miks mind üldse peaks sinna saatma. Kirjutasime, et Eestis ehitatakse uut EKP Kirjastuse trükikoda ja sinna on vaja spetsialiste. Niisiis läksin ühena toonasest Nõukogu Liidust Moskva kaudu Leipzigisse. Kokku läks sinna umbes 300 üliõpilast erinevatele erialadele – oli üsna kirju seltskond.
Milline see õppetöö Leipzigis välja nägi?
Väga süsteemne ja nõudlik. Esimene etapp oli intensiivne keeleõpe Herderi Instituudis. Sealne metoodika oli meeletult hea – õpetajad jälgisid tunde, täiustasid pidevalt metoodikat ja täiustasid seda vastavalt igale rahvusele, kes hääldasid keelt erinevalt. Oli väga intensiivne keeleõpe ja kolme kuuga tuli saavutada keeles selline tase, et saad õppida oma erialal. Ja see õnnestus.
Minu eriala oli fotograafia või täpsemalt “angewandte fotografie” ehk rakendusfotograafia – alustasin seal 1969. aasta märtsis. See põhineb dokumentaalsel fotol, mis leiab endale rakenduse ajakirjanduses või reklaamis. Igal kursusel oli ligipääs oma pimikutele, korralikele stuudioruumidele ja laboritele. Värvusfotot käisime õppimas ORWO tehases, mis oli umbes 45-minutilise rongisõidu kaugusel Wolfenis. Igale teemale oli eraldi juhendaja – oli objektide pildistamine, portreefoto, aktifoto, maastikud, eritehnikad jne. Tehti suureformaadilisi välisnäitusi umbes meeter korda meeter fotodega ja kõiksugu põnevaid asju.
Keskkond oli rahvusvaheline, kultuuriliselt mitmekesine, nõudlik ja arendav. Elasime koos tudengitega Ghanast, Marokost, Ungarist, araabiamaadest, Uus-Meremaalt ja mujalt. Nägime Lääne-Saksa televisiooni, kuulasime Pink Floydi ja Led Zeppelini, õppisime koos, vahetasime kogemusi. See keskkond oli väga huvitav ja mõjutas kindlasti mõttemaailma.
Ja muidugi – see kõik toimus loomulikult täielikult analoogmaailmas. Polnud arvuteid, polnud Photoshoppi. Kõik oli mehaaniline, keemiline ja käega katsutav. Iga foto, iga töö võttis aega ja nõudis keskendumist.
See kogemus Saksamaalt lõi vist aluse oluliste asjade tegemiseks Eestis?
Kindlasti. Kui 1972. aastal Eestisse naasin, algas ERKIs fotograafiaõpe. Just oli ehitatud majale uus tiib ja seal olid ette nähtud ruumid fotolaborile. Alguses oli ainult üks ateljeepind, kuhu ehitasime ise pimikud ja stuudionurga. Teisel aastal oli maja uus tiib valmis ja seda tuli hakata sisustama. Kogu aparatuur tuli nullist luua ja hankida: kaamerad, suurendid, valgustid – oli aparatuuri Tšehhist, Poolast, Venemaalt ja osa asju ehitasime ka ise. Hiljem tekkis ka laenutusbaas, et üliõpilased saaksid oma töid teostada. Selliseid võimalusi meil ei olnud nagu Saksamaal, aga me siiski lõime korraliku tehnikabaasi fotograafia ja graafika arendamiseks.
Õpe oli üles ehitatud järk-järgult – fotogrammidest kuni ateljeetööni. Alguses tutvuti materjalidega, õpiti ilmutamist, valgusega modelleerimist. Hiljem tulid juba portreed, slaidid, topeltsäritus, kompositsioon. Lõpuks olid tudengid võimelised tegema oma plakatit, albumit või heliplaadi kujundust fotopõhiselt. Üldiselt oli tung foto järgi väga tugev ja kõik kursused tahtsid fotoga kokku puutuda ja midagi teha.
Kuidas sai alguse koostöö Villu Järmutiga, mille tagajärjel sündisid legendaarsed plakatid?
See sai alguse üsna juhuslikult – Villu Järmut kutsus koridoris: „Kuule, meil on vaja üks asi pildistada.“ See esimene töö “Vabariiklik noorte kunstnike näitus” sai tehtud instituudi hoovis, hiljem tulid juba suuremad projektid.
Meie sobis koostöö hästi – Villu tundis hästi trükiprotsesse, mina pildistasin ja monteerisin. Kasutasime võimalusi maksimaalselt: topeltsäritused, värvikihid, iirisega trükk, hõbedased toonid jpm. Mul tekkis ka trükikojas omajagu kogemusi.
Me lisasime fotole kõiksugu tehnilisi elemente ja kuna plakatid olid tiražeeritud, siis nad jõudsid publikuni. Kasutasime maksimaalselt ära foto ja trükikoja võimalusi. Neid plakateid nähti tänaval ja jäädi lausa seisma. Meie plakatitel oli visuaalne mõjujõud.
Omas ajas olid need uudsed. Meie lisasime kihilisust, sügavust, tihti ka huumorit. Ilmselt oli neis midagi teistsugust. Mõnele see ei sobinud – ükskord oli plakatil näitleja pilvedes ja keegi ütles: „Nõukogude näitleja ei hõlju pilvedes.“ Aga meie eesmärk oli püüda pilku ja tekitada tugevaid tundeid.
Kas Prillitoosi elutööauhind tuli üllatusena?
Ütleks nii, et Prillitoosi auhind on justkui üks vigade parandus. Muidugi on heameel, et märgati pea veerandsajandi pikkust tööd fotograafia õpetamisel ja fotograafiaõppele aluse panemisel ERKIs/EKAs. Enne seda oli ERKIs vaid üks fotograaf, kes tegeles fotodega instituudi arhiivi jaoks. Kõik tuli sisuliselt nullist luua ja see töö tuli endal ära teha – luua graafikutele sobiv tehniline baas ja metoodika ning tehnilist ja sisulist külge ka pidevalt edasi arendada. Paljud tänased tegijad on kunagi alustanud toonasest fotoringist või ERKIst. Ja kui vaadata, kuidas foto muutus kunstiõppes üheks oluliseks töövahendiks – siis võin öelda, et see liikumine sai kuskilt alguse. Ja ma olin selle alguses.
Lõpetuseks – mida soovitaksite tänastele noortele loojatele?
Kui inimene oskab looduse rütme, vorme ja graafilisust näha, siis tasub seda annet endas arendada. Tänapäeva tehnilised võimalused on suurepärased, aga need rikkalikud võimalused vajavad ka põhjalikku ettevalmistust. Soovitan katsetada ja leida oma käekiri. On vaja rohkem autorikäekirja ja vähem kakofooniat.
/
Kultuuriminister Heidi Purga 2004 Disainiauhindade üleandmisel:
“Art Director’s Club’i poolt väljaantav Prillitoosi auhinna pälvis Enn Kärmas. Ta on tegelenud pikka aega fotolavastusliku plakatiga ning teinud palju koostööd Villu Järmutiga, mille tulemused on valdavalt ekspressiivsed, reaalsust moonutavad intrigeerivad kollaažid. Nende koostöös on sündinud kümneid kultuuriplakateid ning need on pälvinud mitmeid auhindu.”
Vormsi bränd – koostööst sündinud pärl