Kuu disainer Joosep Volk: "On tähtis, et igast uuest projektist õpitaks midagi uut."

Auväärse ADC*E Aasta disaineri auhinnaga pärjati 16. septembril Joosep Volk. Ta on läbi aastate paistnud silma suurepärase tööeetikaga, domineerinud animatsioonikategooriates ning seda ka sel aastal. Koos Tolmuga on ta võitnud mitmeid koduseid ja ka rahvusvahelisi auhindu, valutab südant Eesti animatsiooni käekäigu pärast ning, kus võimalik, võitleb viimase veretilgani. 


→ Alustame algusest – kuidas noor Joosep Volk disainipisikuga nakatus?

Selleks peab minema üksjagu aastaid tagasi, kaugemale kui esialgu võib-olla vajalik tunduks. Ma arvan, et kui poleks olnud minu isa, siis ma siin seda intervjuud ei annaks. Tänu temale puutusin ma juba 90. algusest kokku arvutitega. Lisaks mängudele sai tehtud ka esimesed katsetused arvutis joonistamisega. Isal on vist isegi alles mu need kõige esimesed tööd.

Mängude mängimine süvendas huvi arvuti ja selle võimaluste vastu ning kuskil 90. lõpu poole puutusin esimest korda kokku 3d programmiga. Papsil oli kuskilt Peterburi turult hangitud piraat-CD, millel olnud 3d Studio Max oligi see kahepoolne peegel, millest ma läbi astusin ja enam välja ei saanud. Sel hetkel ma muidugi ei mõelnud veel disaineri karjääri peale. Olin lihtsalt üks teismeline, kes nägi huvitavat võimalust ja põnevat ajaviidet. Kõik muu tuli hiljem.



→ Kus sa disaini õppisid ja kuidas sa animatsiooni juurde jõudsid?

Kui olin keskkooli viimases klassis, siis ma, erinevalt paljudest teistest, ei teadnud veel, mida edasi teha või kuhu õppima minna. Kes tahtis EKAsse, kes kuhugi mujale. Ma olin selles osas suhteliselt apaatne, kuskil ettevalmistuses ei käinud ja lootsin, sarnaselt paljudele hilisematele olukordadele oma elus, iseenda kohanemisvõimele ning uskusin, et küll midagi ikka mu tee peale saatuse poolt ette visatakse. Nii ka läks.

Kuskil jaanuari või veebruari paiku 2000. aastal juhtus pihku Tartu Kunstikooli voldik, mida sirvides avastasin põnevalt kõlava “Arvutigraafika” eriala. “Tuus,” mõtlesin ma. “Nüüd oleks vaja vaid sinna sisse saada.” Saabus suvi, tegin katsed ja saingi. Seal ma siis õppisin.

Aga kui nüüd tulla küsimuse juurde tagasi, siis pigem käis minu puhul kõik vastupidiselt. Oma esimesed animatsioonialased katsetused tegin ma keskkoolis. Lõputöökski meisterdasin midagi animeeritud muusikavideo taolist. Liikuva pildi vastu oli mul suur huvi ning ka kunstikooli lõpetades lootsin ma edasiselt tegeleda just animatsiooniga. Kokkuvõtvalt jõudsin ma disaini juurde läbi animatsiooni. See, et ma sain mõlemaga tegeleda oma esimeses tõsises töökohas, oli vaid boonuseks. 

OP ekraanigraafika

→ Mida sa tegid enne Tolmu asutamist? Töötasid suurtes agentuurides?

Ma olen korra kandideerinud tööle suurde agentuuri. Suvi 2004 ja peeglist vaatas vastu töötuse tühi pilk. Nägin ajalehes, äkki Ekspress?, töökuulutust. Kontuur otsis enda ridadesse nii AD-d, disainerit kui ka copywriterit. Nooruslikust uljusest kandideerisin kõigile kohtadele. Käisin vestlusel. Rohkem ma neist ei kuulnud. Õnneks, vist?

Tööle sain oma vanasse kooli - Tallinna Kunstigümnaasiumi - arvutigraafika õpetajaks. Kaks korda nädalas, õpilasteks 10. ja 12. klass. Samal ajal otsisin ka miskit “päris” tööd. Vanalt klassi- ja bändikaaslaselt Tõniselt kuulsin, et Markko Karul on oma stuudio, kus tehakse ka liikuvat pilti. Nii ma kandideerisingi tööle äsja alustanud Velvetisse. Saatsin neile oma kursavennaga koos valmis küpsetatud animeeritud muusikavideo. Äkki selle najalt nad mulle ka vastasid? Igatahes töövestlus Populari terassil läks hästi, kohtusin Mardi ja Markkoga. Viimane oli mu koolivend Koplist, aga piisavalt vanem minust, et mäletada.

Velvetis töötasin kolm ja pool aastat. Olen sealsete aastate eest tänulik nii Markkole, Jannole kui ka Mardile. Õppisin palju, nägin kõrvalt, kuidas üks väike aga multifunktsionaalne disainibüroo kasvab ja areneb. Samas tuli mingil hetkel lagi ette. Tahtsin enamat, suuremat vastutust. Nägin ka, et liikuv graafika, traditsioonilise graafilise disaini motoorse rahutuse käes vaevlev noorem vend, on piisavalt täiskasvanud, et teda üksi õue lastaks. Lahkusin Velvetist jäädes kõigiga sõpradeks. Kahetsema pole veel pidanud.

→ Muusikal ja disainil on sinu elus oluline roll ning animatsioon toob need mõlemad pooled kokku. Mille taga sa aga end kodusemalt tunned – animatsiooniprogrammi või trummikomplekti?

Sellega on lihtne - ühega neist kahest olen ma abielus juba viimased 12 aastat. Lisaks sinna otsa veel kuskil poole tosina jagu aastat deitimist.

Teist tegevust olen harrastanud küll ehk nooremast east, kuid mitte igapäevaselt. On olnud perioode, kus ma pole 3 aastat trumme mänginud. Praeguseks on mu viimasest proovistki möödas juba rohkem kui 2 aastat. Ma mängisin trumme seni kuni see tegevus mulle meeldis – kui mul selleks aega oli. Mingil hetkel ma isegi loobusin oma muudest hobidest trummimängu kasuks, aga mitte enam. Et seda teha hästi, peab harjutama. Et harjutada on vaja aega. Et leida aega, on ennekõike vaja motivatsiooni. Seda viimast oli (ja on siiani) mul aga raske leida.

Aga animatsioon on minu töö. Ma ei saa endale lubada, et ühel päeval lasen lihtsalt kedagi üle, sest mul kadus motivatsioon. Neid päevi on palju, kus ma ei taha tööst midagi kuulda või arvutit lahtigi teha. Aga ma pean. Sest minust sõltuvad teised inimesed, nende vaev ja aeg. Minu kaastöötajad ja Tolmu kliendid. Ma ei saa lihtsalt öelda, et mind enam ei huvita.

Uue trummari leidmisega enamasti probleemi pole.

→ Kuidas sa balansseerid Tolmus juhi ja loovjuhi rolli vahel?

Kui alustasime, siis olid juhikohustused Martini õlul. Hetkel on Tolmul tegevjuht Raino, kes teeb suurepärast tööd. Muidugi pean ma igapäevaselt leidma aega Tolmu administratiiv-küsimustega tegelemiseks. Aga see on paratamatus. Väiksemaks, kui mu juhikohustused praegu on, neid enam teha ei saa.

Kõige enam piinab mind vast tõik, et animatsiooniga saan tegeleda harvem kui tahaks. Omaniku ja loovjuhi kohustused röövivad selle aja. Aga õnneks midagi ikka veel pudeneb mu lauale.

→ Kas ja kui palju jääb sul aega tegeleda nö sahtlitöödega, mis ei ole otseselt tellimustöö?

Olen sahtlitöid pidanud enda jaoks määrava tähtsusega projektideks. Kuna mu suurim hobi on ka mu töö, siis vahepeal lihtsalt peab seda ka hobi korras harrastama. Aga aega kõrvaliste, vaid endale mõeldud projektide jaoks on raske leida. See tuleb pigem une, perekonna ja vaba aja arvelt. Miinimum norm, mis ma sümboolselt olen endale kehtestanud, on üks sahtlitöö, kas muusikavideo või midagi muud, aastas. Viimastel aastatel olen suutnud leida aega isegi rohkemaks.

Beneath the Glass Sky

→ Eestis te vist konkureerite peamiselt iseendaga - kuidas te end vormis hoiate, arendate?

Kui viimaste aastate disainiauhindade animatsiooni kategooria nominente vaadata, siis võib sellise julge üldistuse justkui teha. Aga ega keegi meile auhindade pealt tasu maksa. See tuleb ikkagi töö enda pealt ning ma ei talu mõtet halvasti tehtud tööst. On tähtis, et igast uuest projektist õpitakse midagi uut. Ma ootan seda iseendalt ja ootan ka teistelt. Kas õpid midagi kiiremini, efektiivsemalt tegema. Või õpid midagi hoopis keerukamalt kui tavaliselt tegema. Peaasi et õpid ja arened, laiendad silmaringi, dekonstrueerid kõike, mida näed ja mis huvi pakub. Auhinnad on boonus, tunnustus tehtud sooritusele, toodud ohvrile.

OP ekraanigraafika

→ Mis on kõige suuremad või olulisemad vead, millest sa oma elus ja töös õppinud oled?

- Austa ja kuula oma kaastöötajaid. Usalda oma töötajatele suuremat vastutust nõudvaid ülesandeid - eriti siis, kui nad seda ise küsivad. Proovi mõista nende unistusi ja soove. Nii tööalaseid kui ka eraelulisi.
- Pea oma lubadusi. Ära valeta. Keegi ei saa sind süüdistada ebaeetilises käitumises, kui sa oled  olnud aus.
- Tunnista oma vigu, proovi neist õppida ja neid heastada.
- Ära karda kriitikat, küsi ise seda. Õpi seda taluma ja enda kasuks ära kasutama.
- Ära aja äri inimestega, keda sa ei usalda. Keegi ei soovi sind rikkaks teha lihtsalt heast tahtest.

whiteCryption Explainer

→ Hiljuti lisandus sinu paljude tegemiste hulka veel üks – räägi veidi oma rollist Eesti disainimeeskonnas?

Hetkel on mu roll olnud kuulata ja õige pisut kaasa rääkida. Millegi reaalse kallale ma veel asunud ei ole. Minu jaoks on see kõik üks põnev uus väljakutse, olen oma mugavustsoonist väljas ja keskkonnas, kuhu tavaliselt ei satu. Need küsimused ja lahendused, millega hetkel tegeletakse, on mulle võõrad. On põnev kuulda, mida räägib Janno, mida Kevin. Mida arvab asjast Alari või Kaupo või Jan või Tajo.
Minuni jõuab kord siis, kui on midagi, mida liigutada. See saabub varsti.


X-road Explainer

whiteCryption - Protecting The Connected World from Tolm on Vimeo.

→ Mida Aasta disaineri tiitel sinu jaoks tähendab?

Minu jaoks see tähendab, et raske töö kannab vilja, kui seda õigesti teha. See tähendab, et püüd iga uus projekt teha paremini kui eelmine toob edu.

Ma vaatan sellele mitte kui minu isiklikule tunnustusele, vaid tunnustusena kogu stuudiole. See on auhind kõigile kontoris, kes on oma aega investeerinud nii projektidesse kui ka enese arendamisse. Ilma Ingeli, Maido, Raino, Madise, Karri ja Martinita ei oleks minul seda tiitlit. Lühidalt, see tiitel kuulub ka neile. See kuulub Tolmule.



Eesti Disainiauhinnad 2016 ekraanigraafika




Estonian Design Awards 2016 Event Graphics from Tolm on Vimeo.

Kuu disainer, Tolm Stuudio, animatsioon, disainiauhinnad